Minust

Olen Marek, selle artikli kirjutamise ajal olen 42 aastane (2018) ja otsustasin siis täna alustada blogi finantsvabaduse teemal. Blogi eesmärk on anda edasi sõnum, et kunagi ei ole hilja alustada finantsvabaduse poole püüdlemisega. Mina alustasin finantsvabaduse poole püüdlemist umbes 5 aastat tagasi (aastal 2013), peale seda kui lõpetasin oma viimase töölepingu Tallinnas.

Tallinnas palgatööd tehes oli mul tolle aja kohta päris hea palk, ca 1000€ /kuus, kuid mul olid kaelas võlad eelmistest aegadest, korter vajas üüri tasumist, lisaks elamise kulud, iganädalased peod, lastele vaja tasuda elatist jne. ning kokkuvõttes ei jäänud mu palgast midagi järgi, vaid pigem jäi palgast puudu ja nii tekkisid uued võlad, mis suurendasid omakorda veelgi kogu võlaorjust.

Kuid siis, ühel järjekordsel peoõhtul Kannu Kõrtsis, kohtasin oma tulevast (praegust) naist, kes sõna otseses mõttes pani mulle mõistuse pähe. Võtsin vastu oma elu suurima otsuse – muuta ennast ja oma elu täielikult. Lõpetasin oma töölepingu, lõpetasin üürilepingu, lõpetasin iganädalased peod ja kolisin elama Pärnusse, et alustada uut elu ja keerata uus lehekülg oma elus.

Pärnusse kolides asusin esmalt kohe otsima uut tööd, aga samas alustasin aktiivsemalt oma aju ja vaba aega kasutama, et leida mingi lahendus finantsilise olukorra parandamiseks. Tunnistan, et elasin alguses naise toel, kuna ise olin rahaliselt täiesti miinuses, mul oli kokku erinevaid võlgnevusi u. 25 000 euri ulatuses mitmetele finantsasutustele, mis kõik olid tekkinud peamiselt kiirlaenude võtmisest. Minu kõige esimene eesmärk oligi likvideerida kõik võlgnevused nii kiiresti kui võimalik ja edaspidi hoiduda laenude võtmisest, k.a. pangalaenude võtmisest.

Kuna mul oli varasemalt põgusaid kogemusi veebilehtedega ja progemisega, siis mõtlesin välja äriidee ja alustasin ettevõtlusega. Arendasin välja e-poe platvormi, kohandasin selle eesti turu jaoks, täiendasin seda erinevate uute võimalustega ja lõin oma esimese brändi WebShopper, mis on hetkel ka minu esimene toimiv passiivset tulu tootev süsteem. Täpsemalt kirjutan sellest investeerimise teemas.

Peale seda ei ole ma enam n.ö. tavalist palgatööd teinud. Olen tänaseks (tegelikult juba aastaks 2016) maksnud ära kõik oma võlad ca 25,000 euri, soetanud perele ruumika ca 14,000 euri maksnud linnamaasturi ja lisaks investeerinud 2020 aastaks üle 75,000 euro erinevatesse kinnisvara projektidesse. Seda kõike siis 5 aastaga. Sealjuures kinnisvara ivesteerimistegevusest on tänaseks (s.o. 2020 aastaks) möödunud vaid 3 aastat. Lisaks pean nüüd ise üleval oma perekonda ja olen palganud ka elukaaslase oma firmasse tööle. Kui ma oma teekonna alguses elasin elukaaslase kulul veidi aega, siis nüüdseks on juba 1,5 aastat olnud vastupidi, et mina olen tööandjaks oma elukaaslasele ja nii saame mõlemad panustada rohkem aega ka oma lastele, kes koos meiega koos saavad rohkem veeta kvaliteetaega.

Kui tavaliselt räägitakse investeerimise teemalistes foorumites, kuidas kasvatada investeerides oma varalist kapitali, siis mina saan oma blogis lisaks kirjutada ka sellest, kuidas muuta mittevaraline kapital varaliseks kapitaliks, sest arvan, et päris paljudel ei ole alustades kohe olemas varalist kapitali, mida investeerida. See kapital tuleb siis kas koguda palgatöö kõrvalt säästudena või muuta oma vaba aeg kapitaliks, nagu mina olengi teinud.

Ka meie pere suurenes, meile sündis esimesel aastal Kevin, teisel aastal Rebecca ja nüüd on meil väike pesamuna Robin. Kuna ma ei käi palgatööl, siis on mul tavapärasest ka rohkem aega lastega tegeleda ja olen selle üle väga õnnelik. Lapsed toovad palju rõõmu, nii imelik kui see ka pole. Isana ma vaatan oma lapsi iga päevaga kasvamas ja arenemas. Pesamuna Robin on meil väike rõõmupall, ta naerab palju ja on peaaegu kogu aeg rõõmsas tujus ja see teeb rõõmu ka mulle.

Pere toidule kulub meil kuus ca 750€ (2018 aastal). Poes käime iga 5 päeva tagant ja ostame korraga rohkem ette, et vähendada nii kulutusi. Täpsemalt eelarvest ja kuludest kirjutan eelarve teemas. PS! Täiendusena lisaks siia, et alates selle aasta algusest hakkas coop pakkuma ka tasuta toidu kojuvedu, siis saame nüüd selle pealt ka rohkem säästa.

Ma ei ole hetkel investeerinud kapitali ühisrahastusse ega aktsiatesse, kuna selle tootlikkus jääb tugevasti alla minu kinnisvara projekti prognoositavale tootlikkusele ja üldiselt ma olen kuidagi jõudnud sisemisele arusaamisele, et kinnisvara on kõige kasulikum varaklass, kuna sel on tavaks ajas kallineda väärtuse kasvu tõttu tunduvalt rohkem, kui näiteks tavalisel rahahoiusel, mis teglikult ajas hoopis kaotab oma väärtust inflatsiooni tõttu. Raha läheb odavamaks ajas, aga kinnisvara läheb kallimaks. Seepärast oleks pikaajalise laenu eest kinnisvara soetamine ju päris kasulik võimendus, ent mina olen otsustanud laene enam mitte kunagi võtta. See on kindel lubadus ja seda lubadust ma ei murra. Isegi siis mitte, kui pean oma eesmärgi saavutamiseks käima kaks korda pikema tee.

Peale oma võlgade tasumist olen võtnud kindla seisukoha, et hoian edaspidi eemale igasugustest laenudest ja võlgadest. Olgugi, et laen võib olla investeeringu maailmas heaks võimendajaks, on mul võlgade suhtes tekkinud omad põhimõtted ja ma väldin laene, aga samas on see heaks proovikiviks endale, kas suudan saavutada selle mille poole püüdlen ilma ühegi võimendajata ehk ilma ühegi laenuta ja see on paras proovikivi ning nõuab seetõttu ka rohkem aega ja tööd.

Õnne ma ei usu. Õnne pole mul olnud. Pean siin silmas eelkõige neid õnnelikke juhuseid, mis võiks kaasa aidata finantsilise vabaduse saavutamisel. Samas on aga ohtralt olnud vastupidiseid juhuseid, mis selle saavutamist takistavad. Mul on olemas vaid tõeline Eesti jonnakus ehk sihikindlus. Kui on olemas jonnakus, siis võib end juba sellepärast õnnelikuks pidada, sest ilma jonnakuseta on üldse raske kuhugi välja jõuda. Ainult õnnele pole aga kindlasti mõtet lootma jääda. Mis sest, et loodus mängib osadele inimestele rohkem õnnelikke juhuseid kätte, kui teistele, ent raugematu järjekindlus ja jonnakus sillutab lõpuks isegi õnnele teed. Ma julgen kindlalt väita, et edu tagab 99% tööd ja 1% õnne. 

Kogu minu tegevuse peamiseks eesmärgiks on saada finantsiliselt vabaks ehk saavutada selline majanduslik olukord, kus investeeringutest tekkiv passiivne sissetulek ületaks piisava varuga kõik igakuised pere väljaminekud ja ka selle blogi võiks kokku võtta järgmise lausega:

Kuidas saavutada finantsiline vabadus ilma ühegi laenuta, alustades nullist (õigemini miinusest).

Hetkel ma ei ole veel 100% finantsiliselt vaba (2018 aastal), vaid olen alles teel selle eesmärgi poole ja võiks tinglikult öelda, et olen esimesel astmel kolmeastmelisel redelil. Ma olen kindel, et kunagi saab ka minust miljonär, olgugi et selle blogi kirjutamise ajal ma seda veel ei ole, aga seda põnevam on ajas vaadelda selle eesmärgi täitumist (või siis mittetäitumist). Samas annan siinkohal ka lubaduse, et kui saangi miljonäriks, siis kirjutan ka raamatu, mille pealkirjaks saab: kuidas minust sai miljonär ilma ühegi laenuta, alustades nullist (õigemini miinusest). Enne seda ma ei kirjuta ühtegi raamatut finantsteemal.

Tore on muidugi ka see, kui ka mõni teine leiab siit indu ja julgustust kasutama oma kõige võimsamat jõu allikat – aju, ning leidma seda kasutades tee oma finantsilise (või ka vaimse) vabaduseni, sest tegelikult on igas inimeses peidus imepärane võime leida väljapääs keerulistest ja rasketest olukordadest ning ületada kõik takistused oma teel, kui seda vaid piisava tõsidusega soovida. Head lugemist.

Minu facebooki link: marekpoizz